Kaks väga armast ja toredat Oravat, kellest ka enne juttu oli nautisid linnulaulu, mis täitis metsa. Oli juba lõuna. Mõned lutikad ja põrnikad tegid oma igapäevaseid tegevusi ja ka teised nendesarnased tegid sama. Mõni üksik vaid laiskles ja pani teisi päid vangutama. Motivatsiooni puudust peetakse muide putukate seas ülimalt tõsiseks probleemiks. Kujutaksite te nüüd ette. On sipelgakoloonia, kes ehitab pesa. Järsku tabab aga ühte sipelgat depressioon. Võibolla ta kuulab Nirvanat, võibolla ta nägi Lihtsat elu, kus mängib Paris Hilton, see polegi tähtis. Lõpptulemus on depressioon. Oletame nüüd edasi, et see melanhoolne putukas läheb ja räägib oma murest teisele sipelgale, kes muutub samamoodi kurvameelseks ja nii edasi. Kuna päris lühikese ajaga suudavad väga empaatilised ja kaastundlikud putukad oma negatiivseid mõtteid edasi kanda suurele hulgale isenditele tekib üldine motivatsiooni puudus ja suitsiidide arv kasvab. Lisaks ei saa sipelgapesa valmis. See oleks ju täielik katastroof sipelgakolooniale ja just nendel põhjustel ei näegi me väga tihti sipelgaid Nirvanat kuulamas või Paris Hiltoni saateid telekast imetlemas.
Öökullid tegelevad nende tegevustega (lisaks veel mitme teise depressiivse tegevusega) üsna tihti ja seepärast nad enamus päevast istuvadki silmad kinni okstel ülimalt muserdunud ilme näol ja pimeduses (milline endast lugupidav morbiidne olend siis ikka päikesevalgust naudib) ringi lennates mõtlevad nad tihti kui palju parem oleks üldse mitte eksisteerida.
Just säärane mõte käis ka läbi tolel öökolli pea, kes oli ärganud kui Andrus oli puu otsast alla kukkunud ning polud sellest ajast saadik suutud uuesti magama jääda. Andrus teda enam muidugi ei huvitanud. Möödunud oli tunde ajast, mil ta kukkus ja öökull oli selle ajaga ennast nii kurvaks jõudnud mõelda, et täna öösel ta küll ei tahtnud sööki otsima minna. Ta tundus endale paks...
Andrus liigutas oma pead. Seejärel oma kätte ning lõpuks ka suud. "Kurat!" hüüdis ta suu pooleldi kõdunenud lehti täis. Kogu ta keha valutas. Eriti ta kube, mille alla oli käbi jäänud. Talle tundus seetõttu, et ka ta hääl oli vähemalt 12% võrra heledamaks muutunud, kui hääle heledamaks muutumist on üldse võimalik protsentides mõõta.
"See nüüd küll taevas ei ole," karjus ta ümbritseva ilu ja elu peale, teadmata, et taevasse eneselt elu võtnud hinged niiehknaa ei saa. Ta seisatas. Miljon mõtet jooksis ühe hetkega ta peast läbi kuid ta ei suutnud ühelgi neist sabast kinni võtta. Läks tervelt kolmkümmend sekundit aega enne kui ta suutis välja mõelda midagi niivõrd valgustatud ja ilusat, et ta soovis endale aplodeerida: "Ma peaksin vist hetkeks istuma..." "See on küll üks ülimalt tark mõtte," kiitis ta ennast ning ajas kaks oravat, kes näisid justkui naervat ta üle, kivi pealt maha. Miski ei tundunud eriti loogiline hetkel, mil ta kivile prantsatas.
Ta istus raskelt, niivõrd raskelt, et valu käis läbi ta munandite, mis olid eelnevalt muljuda saanud. Vaadates enda ümber, hakkas Andrus vaikselt aduma, mis oli juhtunud. Ta nägi murdunud oksa ja öökulli, kes istus ja mõtles parasjagu mõni oks kaugemal. "Sa vana tola," ütles ta endamisi. "Oleksin võinud ju ikka paksema oksa leida. Seo muidugi köis ümber esimese oksa, mida näed."
Peale tervet minutit endamisi kirumist leidis ta, et viga polndu siiski temas. Viga oli hoopis looduses. Süüdlane oli hoopis puu, kes ei olnud suutnud kasvatada omale piisavalt paksu oksa, et Andrus end tappa saaks. See ajas Andruse vihaseks. Ta jõud oli vaikselt taastuma hakanud ning ta tõusis ja virutas jalaga nii kõvasti kui sai vastu puud ja karjus: "Värdjas!" mispeale puu solvus ja leidis, et selle mehega, ta enam suhelda ei kavatse. Ka öökull vihastas ning tõusis lendu, et maanduda järgmisel puul ja mõelda, miks elu on teda sellel vastikul päeval nii hallvasti kohelnud.
Enne kui öökull jõudis järgmisel puul maandudagi oli meie peakangelane juba jälle pikali maas. Vihast kokku kogutud energia oli löögi peale ära kulutatud ja teda tabas nõrkushoog. Ta pea tiirles, süda peksis ning kopsud ahmisid endasse meeletus koguses hapnikku. Miski sätendas ta silme ees. Alguses pisikesed täpid, mis on loomulikult täiesti tavaline kuid siis... Midagi hoopis teistsugust.
Järsku käis tugev valgussähvatus ning kõik näis vaikivat. Andrus minestas.
Thursday, June 14, 2007
Saturday, April 21, 2007
II PEATUS JUPITERI LÄHISTEL
Andrese juurde jõuame varsti oma looga tagasi. Hetkel ta lihtsalt lamab metsas ja ei ole väga põnev. Palju huvitavamaid asju toimus kuskil 778 miljoni kilomeetri kaugusel Päikesest. Tegelikult toimub seal pidevalt midagi huvitavat kuid meie loole olulised sündmused said alguse umbes samal ajal, kui Andrus metsa poole hakkas minema.
Ühe küllaltki tuntud ülikooli teadlased olid reisinud üle 2,5 valgusaasta ja on loomulik, et säärane pikk teekond teeb igaühe pahuraks. Põhjus, miks planeedi Lennake teadlased nii pika tee ette võtsid on täiesti ebaromantiline. Ma ei mainikski seda kuid see on loo seisukohalt mõõduka olulisusega. Nimelt, tahtsid nad uurida planeeti X223-omega-Sol, mida meie tunneme paremini Maa nime all.
Jupiteri juures peatumine oli hädavajalik. Keegi oli pardaarvuti valesti seadistanud ja koordinaadid olid täiesti valed. Peale pikka inseneride kirumist otsustasid teadlased peatuda Jupiteri kuul Europa. Siinkohal on tarvis märkida, et Lennakelt tulnud teadlaste jaoks ei olnud mainitud planeedi nime Jupiter ja selle ümber tiirleva kuu nimi kindlasti kohe mitte Europa. Lihtsalt, Maa asukatel on nii kergem aru saada. Andromeedas elavatele olenditele on niikuinii meie väikese päikesesüsteemi planeedid kõik vaid koodidega märgitud ning nende välja kirjutamine läheks pikale.
Kosmoselaev maandus Europal ning puuris ennast kiiresti läbi paksu jääkihi. Edasi tuli liikuda vee all. Ümber oli pimedus ning vaikus. Vaid üksikud veeloomad hiilisid sügava vee pimeduses ringi ning ka nemad ei teinud kosmoselaevast välja, mis nüüdseks oli muundunud jube allveelaevaks.
Laeva erksad tuled värvisid ümbruse vikerkaarevärviliseks ning kaugusest paistis sihtmärk. Linn, mida kohalikud kutsusid Runaasiks. Väga tore paik igale ränurile, kes sinna kanti peaks sattuma. Toredad kohalikud, palju süüa, palju juua, naisi, mehi, lapsi ja jääd. Jää oli Runaasi peamiseks ekspordiartikliks. Seda oli Europal palju ja selle üle tunti uhkust. Meie rändurite põhjus Runaatas peatumiseks oli tipp-tasemeline navigatsioonisüsteemide remonditöökoda, millest paremat polnud kusagil muljal Linnutee Galaktikas.
Jõudnud kohale jäi kapten laeva valvama ning teadlased, nagu teadlased ikka, leidsid lähima baari ning jõid ennast purju. Pikk teekond ka seljataga, eks? „Kurat, kaugel see mõttetu planeet on? Ma tahan juba koju tagasi minna. Kaua me peame siin universumi kolkas ringi lendama?” küsis Ronk, kes oli alati üleni musta riietunud. Teist värvi riideid ta ei kandnud, need ei meeldinud talle. Värvid olid tema jaoks üldse ebavajalikud. Milleks värvid, kui on must?
„Rahune maha!” hüüdis talle kolleeg, kes parasjagu püüdis poole liitrist klaasi kange alkoholiga kurgust alla libistada ning ülejäänud teekonnast magada. „Miks sa üldse tulid kaasa kui sa kogu teekonna räusata kavatsed? Kas sul tõesti pole midagi paremat teha?” Ronk vihastas selle pealeja vastas: „Kuradi purjus bontel. Ma ise tean mille pärast ma kaasa tulin. Sa ära uuri nii palju ja katsu oma mõistust säästa. Ma ei taha siia külmale kuule teie pohmelli välja magama jääda.”
Bontel, kui keegi ei tea, on loom, mis eksisteerib ainult planeedil Lennake. Huvitaval kombel sarnaneb ta meie planeedil eksisteeriva seaga. Suurim väline erinevus peitub ninas. Seal on see ümar, bontelil aga hoopis kandiline. Kuna Lennake planeedi olendite evolutsioon, nagu ka kõikide teiste planeetide eluslooduse evolutsioon, on ülimalt keeruline, ei hakka me nina kuju tagamaades pikemalt peatuma ja liigume oma looga edasi.
Teadlaste laeva kapten oli vahepeal leidnud omale jutukaaslase, kellele ta seletas oma missiooni põhjusi. „Me lähme uurima planeeti X223-omega-Sol, kuna ühed sealsed eluvormid käituvad ülimalt kentsakalt. Nimelt on kõigil soov näha üksteist alasti, kuid samas katavad nad end igal võimalusel riietega, et seda ei juhtuks.” Teadlastele valmistas ka huvi infosüsteem, mida kutsutakse planeedi asukatep oolt internetiks ja mida kasutatakse tihti tundmatute inimeste alasti kehade uurimiseks. „Imelikult käituvad need loomad seal planeedil,” nõustus kapteniga remondimees. „Muide, teie laeva navigatsiooni süsteem peaks nüüd korras olema. Võite oma kaaslased üles otsida ja teele asuda. Kui nad just ennast surnuks poel joonud.”
Ühe küllaltki tuntud ülikooli teadlased olid reisinud üle 2,5 valgusaasta ja on loomulik, et säärane pikk teekond teeb igaühe pahuraks. Põhjus, miks planeedi Lennake teadlased nii pika tee ette võtsid on täiesti ebaromantiline. Ma ei mainikski seda kuid see on loo seisukohalt mõõduka olulisusega. Nimelt, tahtsid nad uurida planeeti X223-omega-Sol, mida meie tunneme paremini Maa nime all.
Jupiteri juures peatumine oli hädavajalik. Keegi oli pardaarvuti valesti seadistanud ja koordinaadid olid täiesti valed. Peale pikka inseneride kirumist otsustasid teadlased peatuda Jupiteri kuul Europa. Siinkohal on tarvis märkida, et Lennakelt tulnud teadlaste jaoks ei olnud mainitud planeedi nime Jupiter ja selle ümber tiirleva kuu nimi kindlasti kohe mitte Europa. Lihtsalt, Maa asukatel on nii kergem aru saada. Andromeedas elavatele olenditele on niikuinii meie väikese päikesesüsteemi planeedid kõik vaid koodidega märgitud ning nende välja kirjutamine läheks pikale.
Kosmoselaev maandus Europal ning puuris ennast kiiresti läbi paksu jääkihi. Edasi tuli liikuda vee all. Ümber oli pimedus ning vaikus. Vaid üksikud veeloomad hiilisid sügava vee pimeduses ringi ning ka nemad ei teinud kosmoselaevast välja, mis nüüdseks oli muundunud jube allveelaevaks.
Laeva erksad tuled värvisid ümbruse vikerkaarevärviliseks ning kaugusest paistis sihtmärk. Linn, mida kohalikud kutsusid Runaasiks. Väga tore paik igale ränurile, kes sinna kanti peaks sattuma. Toredad kohalikud, palju süüa, palju juua, naisi, mehi, lapsi ja jääd. Jää oli Runaasi peamiseks ekspordiartikliks. Seda oli Europal palju ja selle üle tunti uhkust. Meie rändurite põhjus Runaatas peatumiseks oli tipp-tasemeline navigatsioonisüsteemide remonditöökoda, millest paremat polnud kusagil muljal Linnutee Galaktikas.
Jõudnud kohale jäi kapten laeva valvama ning teadlased, nagu teadlased ikka, leidsid lähima baari ning jõid ennast purju. Pikk teekond ka seljataga, eks? „Kurat, kaugel see mõttetu planeet on? Ma tahan juba koju tagasi minna. Kaua me peame siin universumi kolkas ringi lendama?” küsis Ronk, kes oli alati üleni musta riietunud. Teist värvi riideid ta ei kandnud, need ei meeldinud talle. Värvid olid tema jaoks üldse ebavajalikud. Milleks värvid, kui on must?
„Rahune maha!” hüüdis talle kolleeg, kes parasjagu püüdis poole liitrist klaasi kange alkoholiga kurgust alla libistada ning ülejäänud teekonnast magada. „Miks sa üldse tulid kaasa kui sa kogu teekonna räusata kavatsed? Kas sul tõesti pole midagi paremat teha?” Ronk vihastas selle pealeja vastas: „Kuradi purjus bontel. Ma ise tean mille pärast ma kaasa tulin. Sa ära uuri nii palju ja katsu oma mõistust säästa. Ma ei taha siia külmale kuule teie pohmelli välja magama jääda.”
Bontel, kui keegi ei tea, on loom, mis eksisteerib ainult planeedil Lennake. Huvitaval kombel sarnaneb ta meie planeedil eksisteeriva seaga. Suurim väline erinevus peitub ninas. Seal on see ümar, bontelil aga hoopis kandiline. Kuna Lennake planeedi olendite evolutsioon, nagu ka kõikide teiste planeetide eluslooduse evolutsioon, on ülimalt keeruline, ei hakka me nina kuju tagamaades pikemalt peatuma ja liigume oma looga edasi.
Teadlaste laeva kapten oli vahepeal leidnud omale jutukaaslase, kellele ta seletas oma missiooni põhjusi. „Me lähme uurima planeeti X223-omega-Sol, kuna ühed sealsed eluvormid käituvad ülimalt kentsakalt. Nimelt on kõigil soov näha üksteist alasti, kuid samas katavad nad end igal võimalusel riietega, et seda ei juhtuks.” Teadlastele valmistas ka huvi infosüsteem, mida kutsutakse planeedi asukatep oolt internetiks ja mida kasutatakse tihti tundmatute inimeste alasti kehade uurimiseks. „Imelikult käituvad need loomad seal planeedil,” nõustus kapteniga remondimees. „Muide, teie laeva navigatsiooni süsteem peaks nüüd korras olema. Võite oma kaaslased üles otsida ja teele asuda. Kui nad just ennast surnuks poel joonud.”
I ÕNNETUS METSAS
Nüüd aitas. Andres võttis köie kaasa ning hakkas metsa poole liikuma. „Sead! Igaüks neist! See maailm ei vääri mind. Mul on kõrini! Aitab!” Nõnda mõeldes kiirustas Andrus metsa poole. Oli varajane hommik. Kell võis olal kuskil 6. Väljas oli vähe inimesi. Mõned väsinud hinged, kes loivasid tööle täitma, kellegi tähtsama käsku. Kellegi, kes tuleb ise tööle heal juhul lõunaks. „Tõesti... Aitab!”
Nüüd oleks vist paras aeg rääkida veidi meie peategelasest. Andres Achenhost. 36 aastat vana insener elektroonikafirmas. Ta ei teadnud täpselt, mida ta tööl tegi. Ausalt öeldes ei huvitanudki see teda. Andrest huvitas pigem see, miks tema perekonna nime kunagi õigesti kirjutada ei suudetud. A-c-h-e-n-h-o-s-t. Mis seal nii keerulist ikka on? Tavaline saksa päritolu nimi. Sellegipoolest tuli ajaleht ta koju hoopis nimele Ahhentost ja tema ülemus kutsus teda niisama Ahmediks.
Andres suutis osavalt lahterdada inimesi. Ta ei näinud selles, mitte mingit probleemi. See oli ju imelihtne. Kõik nad on sead. Lihtsalt sead. Mitte midagi muud. Paremat nime nad ei vääri. Väljaarvatud tema, loomulikult. Aga see ei väärinud tema arvates isegi mainimist. See oli nii ilmselge.
Nõnda siis jalutaski meie kangelane metsa. Tavaline tööklassi kangelane. Keegi teda ei teadnud, kedagi ta ei huvitanud. Ometi ilma temata ei oleks paljudel firmadel neid huvitavaid plekk karpe, mis seinu kaunistavad. Nii talle meeldis arvata. Iseenesest on ju maailmas teisigi insenere, kes nende karpide joonistamisega toime oleks tulnud aga tema oli eriline. Nagu nad kõik.
Mets läks tihedamaks. Hommikune kaste sädeles tõusva päikese valguse käes ja linnud laulsid nii lummavalt, et romantikud oleksid võinud sadu luuletusi kirjutada, mis olekis tuhandete naiste südamed vallutanud. Andres ei osanud luuletada. Üldiselt meeldis talle rohkem karpe joonestada. Pealegi. Kogu teda ümbritsev ilu ajas teda pigem oksele. „Vastikud linnud... Jääksid nad ometi vait,” mõtles ta. Linnud aga ei kuulnud teda. Miks nad peaksidki. Mis põhjusel võiksid nii kõrged olendid nagu linnud tunda huvi, kellegi nii madala kohta nagu insener. Nõnda mõtlesid linnud. Vastupidiselt inseneridele, kes pidasid end kui inimest looduse krooniks. Loomulikult ei ole see viga insenerides või lindudes vaid üldiselt kogu biosfääris. Iga olend peab endasuguseid alati paremaks kui neid, kes on erinevad. Taimedest ma ei julge rääkidagi. Enam nartsissistlikumaid olendeid kui planeedi maa taimed annab otsida.
See kõik ei olene enam Andresele. Köis oli juba seotud ümber oksa ning silmus ümber kaela. Ta seisis oksal ning ilme tema näos oli ülevolevaim kui kunagi varem. „Ma olen liiga hea selle maailma jaoks. Nende sigade jaoks. Ma vääri paremat.” Need ja veel mitu tuhat mõtet jõudsid ta ajust läbi joosta vaid mõni sekund enne kui ta hüppas. Huvitaval kombel mõtles teisel pool maakera üks siga just vastupidi: „Kuradi inimesed! Ma olen liiga hea nende jaoks...” Enne kui ta oli jõudnud selle mõtte lõpetada, üritas ta ennast järve uputada. See katse aga ebaõnnestus ja hetkel me enam temast ei räägi. Hiljem juhtub selle seage veel palju põnevat, kuid praegu suundume tagasi meie peategelase juurde.
Ilmselt tuleb see teile küll suure üllatusena kuid sarnaselt seaga, ei õnnestunud ka Andresel endalt elu võtta. Põhjus on lihtne. Inimesel, kelle kokkupuuted loodusega piirduvad üksikute jalutuskäikudega linna keskel olevas pargis, on ülimalt raske valida piisavalt paksu oksa, mille ümber siduda köis. Vähemalt oli Andresel sellega raskusi. Seetõttu murdus vaid mõni millisekund peale hüpet oks, mis oleks pidanud köit paigal hoidma. Kui Andres osanuks taimede keelt, oleks ta kuulnud hetk enne vaenulikku tutvust maapinnaga möiret: „Aiii! Kuradi debiilik, raisk!” Õnneks lohutas viga saanud puud natukene fakt, et Andres maandus oma suguelunditega käbi peale ja jäi maapinda embama pikaks ajaks. Võibolla ei tahtnudki ta tõusta. Ehk sai ta siiski surma. Mis on üldse elu mõte? Sedasi mõtlesid kaks oravat, kes juhtusid mööduma sellest õnnetust süsinukuhunnikust, keda vahel naljatades Antsuks hüüti.
Andresel oli valus. Tegelikult huvitas see aga ainult teda ennast. Ja ehk ka mardikat, kes oli olnud piisavalt õnnetu, et tunda endal kell 6 hommikul Andrese rinnakorvi raskust. Teiste elu läks aga edasi. Ka mardika pere sai oma vaimse juhi ja liidri kaotusest mõne aasta pärast üle.
Nüüd oleks vist paras aeg rääkida veidi meie peategelasest. Andres Achenhost. 36 aastat vana insener elektroonikafirmas. Ta ei teadnud täpselt, mida ta tööl tegi. Ausalt öeldes ei huvitanudki see teda. Andrest huvitas pigem see, miks tema perekonna nime kunagi õigesti kirjutada ei suudetud. A-c-h-e-n-h-o-s-t. Mis seal nii keerulist ikka on? Tavaline saksa päritolu nimi. Sellegipoolest tuli ajaleht ta koju hoopis nimele Ahhentost ja tema ülemus kutsus teda niisama Ahmediks.
Andres suutis osavalt lahterdada inimesi. Ta ei näinud selles, mitte mingit probleemi. See oli ju imelihtne. Kõik nad on sead. Lihtsalt sead. Mitte midagi muud. Paremat nime nad ei vääri. Väljaarvatud tema, loomulikult. Aga see ei väärinud tema arvates isegi mainimist. See oli nii ilmselge.
Nõnda siis jalutaski meie kangelane metsa. Tavaline tööklassi kangelane. Keegi teda ei teadnud, kedagi ta ei huvitanud. Ometi ilma temata ei oleks paljudel firmadel neid huvitavaid plekk karpe, mis seinu kaunistavad. Nii talle meeldis arvata. Iseenesest on ju maailmas teisigi insenere, kes nende karpide joonistamisega toime oleks tulnud aga tema oli eriline. Nagu nad kõik.
Mets läks tihedamaks. Hommikune kaste sädeles tõusva päikese valguse käes ja linnud laulsid nii lummavalt, et romantikud oleksid võinud sadu luuletusi kirjutada, mis olekis tuhandete naiste südamed vallutanud. Andres ei osanud luuletada. Üldiselt meeldis talle rohkem karpe joonestada. Pealegi. Kogu teda ümbritsev ilu ajas teda pigem oksele. „Vastikud linnud... Jääksid nad ometi vait,” mõtles ta. Linnud aga ei kuulnud teda. Miks nad peaksidki. Mis põhjusel võiksid nii kõrged olendid nagu linnud tunda huvi, kellegi nii madala kohta nagu insener. Nõnda mõtlesid linnud. Vastupidiselt inseneridele, kes pidasid end kui inimest looduse krooniks. Loomulikult ei ole see viga insenerides või lindudes vaid üldiselt kogu biosfääris. Iga olend peab endasuguseid alati paremaks kui neid, kes on erinevad. Taimedest ma ei julge rääkidagi. Enam nartsissistlikumaid olendeid kui planeedi maa taimed annab otsida.
See kõik ei olene enam Andresele. Köis oli juba seotud ümber oksa ning silmus ümber kaela. Ta seisis oksal ning ilme tema näos oli ülevolevaim kui kunagi varem. „Ma olen liiga hea selle maailma jaoks. Nende sigade jaoks. Ma vääri paremat.” Need ja veel mitu tuhat mõtet jõudsid ta ajust läbi joosta vaid mõni sekund enne kui ta hüppas. Huvitaval kombel mõtles teisel pool maakera üks siga just vastupidi: „Kuradi inimesed! Ma olen liiga hea nende jaoks...” Enne kui ta oli jõudnud selle mõtte lõpetada, üritas ta ennast järve uputada. See katse aga ebaõnnestus ja hetkel me enam temast ei räägi. Hiljem juhtub selle seage veel palju põnevat, kuid praegu suundume tagasi meie peategelase juurde.
Ilmselt tuleb see teile küll suure üllatusena kuid sarnaselt seaga, ei õnnestunud ka Andresel endalt elu võtta. Põhjus on lihtne. Inimesel, kelle kokkupuuted loodusega piirduvad üksikute jalutuskäikudega linna keskel olevas pargis, on ülimalt raske valida piisavalt paksu oksa, mille ümber siduda köis. Vähemalt oli Andresel sellega raskusi. Seetõttu murdus vaid mõni millisekund peale hüpet oks, mis oleks pidanud köit paigal hoidma. Kui Andres osanuks taimede keelt, oleks ta kuulnud hetk enne vaenulikku tutvust maapinnaga möiret: „Aiii! Kuradi debiilik, raisk!” Õnneks lohutas viga saanud puud natukene fakt, et Andres maandus oma suguelunditega käbi peale ja jäi maapinda embama pikaks ajaks. Võibolla ei tahtnudki ta tõusta. Ehk sai ta siiski surma. Mis on üldse elu mõte? Sedasi mõtlesid kaks oravat, kes juhtusid mööduma sellest õnnetust süsinukuhunnikust, keda vahel naljatades Antsuks hüüti.
Andresel oli valus. Tegelikult huvitas see aga ainult teda ennast. Ja ehk ka mardikat, kes oli olnud piisavalt õnnetu, et tunda endal kell 6 hommikul Andrese rinnakorvi raskust. Teiste elu läks aga edasi. Ka mardika pere sai oma vaimse juhi ja liidri kaotusest mõne aasta pärast üle.
Subscribe to:
Posts (Atom)
